Martin Luiga

Forum Replies Created

Viewing 2 posts - 1 through 2 (of 2 total)
  • Author
    Posts
  • Martin Luiga
    Participant
    • Eesti Metsa Abiks

    Tervist!

    Mina olen Martin Luiga ja mina olen viimastel aastatel juhtinud Eesti Metsa Abiks rahvusvahelist programmi, aga tegelenud ka muude küsimustega ning kirjutanud ka rea olukorda analüüsivaid artikleid. Minu käest võib küsida ülevaateid või viiteid materjalidele.

    Tere tulemast kõigile! Ja jõudu meile. Pikk tee on juba üheskoos käidud. Kuigi vahel võib tunduda, nagu poleks sest kõigest kasu olnud, oleme hoopis teises kohas kui viie aasta eest. Kes teab, milline tegu või sündmus võib tõelise pöördeni viia.

    in reply to: Kodumetsade ehk nn KAH alade kaitsest #1193
    Martin Luiga
    Participant
    • Eesti Metsa Abiks

    Ajaloolise konteksti huvides kirjutan siia väljavõtteid 1974. aastal välja antud raamatu “Eesti metsad” (U.Valk, J. Eilart) peatükist “Mets maastikus” (lk 15):

    “Seoses kasvava vajadusega planeerida intensiivistuva kultuuristamise olukorras abinõusid iga territooriumi kestvaks, optimaalseks, edasisi soodsaid tingimusi tagavaks ekspluateerimiseks saab puidu kasutamise kõrval järjest olulisemaks metsa maastikuliste omaduste väljakujundamine (Bauer, Weinitsche, 1967). Seda praegusaegset suunda nimetatakse sageli
    m a a s t i k u l i s e k s  m e t s a k a s v a t u s e k s. Seoses industrialiseerumise ja urbaniseerumise kasvuga on maastikuline metsakasvatus mõnedes riikides koguni metsamajanduse põhisuunaks muutunud: puidu varumine metsast on seal juba õieti kõrvalkasutus, põhiline on metsa maastikuliste omaduste ärakasutamine keskkonna kui terviku huvides.

    Maastikulises metsakasvatuses on kõigepealt oluline, kuidas paikneb mets maastikul ning milline on metsa ja muude kõlvikute optimaalne suhe. Sõltuvalt maastiku eri tüüpidest ning valdkondadest võib see optimaalne suhe mitmesugune olla. Proportsioon metsa ja muude kõlvikute vahel maastikul peab tagama loodusliku tasakaalu suhtelise püsivuse ka kultuuristamisel, väljendama maakoha omapära ning pakkuma soodsaid tervistavaid töö-ja puhketingimusi.

    On mõistetav, et erinev aspekt metsa peaväärtuse hindamisel põhjustab ka erinevaid metsamajanduslikke abinõusid.

    Oluline on näiteks metsa välise ilme soovitud suunas väljakujundamine ning abinõude rakendamine metsade biotoobilise mosaiiksuse ja taastumise tagamiseks. Selliseid metsi klassifitseeritakse sageli peakasutusraiega metsadega võrreldes näiteks maastiku avatuse, seega vaadete avanemise ja mitmekesisuse aspektist. Toome näitena N. Tjulpanovi (Tjulpanov, 1965) järgi parkmetsade maastikulised seeriad ja nende rühmad.

    R ü h m i on kolm: I. suletud alad, II. poolavatud alad, III. avatud alad.
    Maastikulise ilme s e e r i a i d on seitse:

    Ia — horisontaalse liitusega puistud; puude asetus ühtlane; liitus 0,6 – 1,0
    Ib — vertikaalse liitusega puistud; puude asetus ebaühtlane; liitus 0,6 – 1,0

    2a — hõredad puistud; puude asetus ühtlane; liitus 0,3 – 0,5
    2b — puude asetus ebaühtlane; liitus 0,3 – 0,5
    2c — harvikud; liitus 0,1 — 0,2

    3a — kuni 1 m kõrgused põõsastikud ja üksikute puudega lagedad alad
    3b — lagedad puudeta alad

    Näiteks keskealine jänesekapsamännik Otepää-Pühajärve maantee ääres on klassifitseeritav seeriasse 1b ning kuulub seega suletud alade rühma. Baltimaadel peetakse soovitatavaks, et puhkemetsades oleks poolavatud alade osatähtsus umbes 20-25%. See saavutatakse õigete hooldus- ja kujunduslike raietega.

    Maastikulise tähtsusega metsade süsteem on tänapäeval, kui tehakse ulatuslikke maaparandustöid, asendamatu. Maastikulise mitmekesisuse kaudu peab mets aitama tagada kahjulike kultuurimõjudeta ümbruse kujunemist. Metsavööndi maades peab ka maaparandusobjekt jääma liigestatuks metsaaladega, mida majandatakse kindla kava alusel. Need metsaosad mitte ainult ei aita tagada soodsat mikrokliimat, veerežiimi ja pinnasekaitset, vaid võimaldavad eelkõige endiste bioloogiliste seoste püsimajäämist maastikul. Nende metsaosade paigutus, suurus ning koosseis sõltub maastiku tüübist, majandisisese planeerimise iseärasustest ning kogu melioreeritava ala konfiguratsoonist. Üldiselt eelistatakse nii ökonoomilistel kui ka bioloogilistel kaalutustel üksikpuudele või väga väikestele puudegruppidele suuremaid, mitmerindelisi metsatukki. Üksikpuud ei võimalda vajalikul määral erinevat biotoopi kujundada ja nad on hellemad tormimurrule (eriti kuused).

    Vähem intensiivseil põllumajanduslikel kõlvikuil (karjamaad, pealtparandatud looduslikud rohumaad jne.) on perspektiivne ka väiksemate puuderühmade või ilusat võrakuju omavate üksikpuudega park-rohumaade väljakujundamine, mis palavatel päevadel pakuvad loomadele varju. Niisuguseid park-karjamaid on Eestis rajanud Karja näidissovhoos ja “Saare Töölise” kolhoos Saaremaal, kus maaparandusel on säilitatud kõik kasvujõulisemad tammed ning kased üksikpuude ja gruppidena.

    Maastikulises metsakasvatuses tuleb eelistada erivanuselisi ja erikoosseisulisi metsamassiive. Metsaosa, kus on rühmiti talvel siluetti pakkuvaid okaspuid ning suvel ja sügisel toonideküllust tekitavaid lehtpuid, loob suure vahelduse. Sama tulemuse annavad teistest aspektidest ka erivanuselised metsamassiivid, mis garanteerivad ühtlasi, et puhkepiirkond jääb niisama metsaseks ka siis, kui ülekasvanud puistuosad tuleb asendada taastamisraiete korras. Puhkemaastike kujundamisel tehtavad raied peavad erinema tavalistest I grupi raietest eelkõige selle poolest, et nendega antakse metsadele omapärane ilme ja nii mõnelegi detailile maastikus tema õige aktsent. Puidu saamiseks on eelkõige vaja ratsionaalsete vahenditega kujundada kõrge boniteediga puistu, puhkemaastikul on aga väärtus ka üksikpuul. Puu on elav skulptuur maastikus, mida peame oskama õigesti eksponeerida. Samal ajal pole puhkemaastiku mets näitusesaal, kuhu on külg-külje kõrvale paigutatud sageli üsna eritemaatilised “skulptuurid”. Puhkemaastikus tuleb oskuslikult siduda puu metsaga, üksik üldisega. Nii mõnigi laiavõraline ja jäserik tarbepuuks vähesobiv nn. hunt väärib eksponeerimist, kui ta aitab maastikku ilmestada. Hoolikalt kontuuri, värvi ja vormi jälgides ei saa me puhkemetsa ometi ainuüksi originaalsetest eksemplaridest kujundada.

    Puhkemetsa üksikuid osi seovad teed, mis omavahel moodustavad süsteemi, soodustades sellega paljude erinevate matkamarsruutide väljavalimist. Nende süsteem paneb aluse hästi tähistatud õpperadadele looduses.

    Sageli ei peeta ilusaks madalat alusmetsapõõsastikku, mille hävitamine on metsabioloogia aspektist ometi täiesti põhjendamatu. Alusmets loob pinnasekaitset, varjab tüvesid ja ühendab võrasid maapinnaga, pakub pesitsemisvõimalusi metsa elustavaile lindudele jne.

    Kujunduslikele võtetele metsas peab eelnema ikkagi eelkõige puhkemaastiku seisukohalt perspektiivsete metsaosade kaitse, et tõkestada siin lageraieid ja ehitustegevust. (ML väljatõste.)

    Mets maastikus, massiivide konfiguratsioon, metsa terviklikkus kultuurkõlvikutega, maastiku rekreatiivse väärtuse säilitamine — kõik see on üha aktuaalsemaks muutuv probleem tänapäeva metsamajanduses.”

Viewing 2 posts - 1 through 2 (of 2 total)